MEEDIA

Kandidaadid saavad sõna.

Artikli lugemiseks vajutage artikli pealkirja peale.

Foto: Siim Solman

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Teises valimiseelses vestlusringis osalesid valimisliitude esindajad: Raplast Margus Jaanson (Sidus Rapla) ja Alar Mutli (Rapla Vallakodanike Liit), Märjamaalt Meelis Välis (Üksmeelne Koduvald), Andres Jõessar (Tuleviku Märjamaa) ja Villu Karu (Meie Inimesed), Kohilast Tanel Villand (Parem Kohila), Kehtnast Katrin Anto (Kõik On Olulised) ja Sille Valinu (valimisliidu Ühtne ja Edumeelne Koduvald looja, kes ise ei kandideeri).

Teeme tagasivaate neile neljale aastale, mis on möödunud haldusreformist. Mis on hästi, mis halvasti?

Jaanson: Eks Rapla liitumine on reaalselt aset leidnud. Selle põhi baseerub liitumislepingul ja Raplas on seda suhteliselt palju silmas peetud, sh pariteetset arengut. Väga palju kritiseerida ei olegi. Pigem on oluline järgmine etapp, kui nelja-aastane proovikooselu on läbi ja lepingust võib-olla kaugenetakse, sest aeg on teinud oma töö ja kindlasti on vaja paljud asjad üle vaadata. Siis võib tekkida erisusi või ambitsioone või inimgruppe, kes mingeid valdkondi katsuvad omale paremas suunas liigutada.

Välis: Märjamaa ja Vigala ühinemisprotsess on läinud päris ladusalt, sest need piirkonnad on ka eelnevalt heas koostöös olnud. Ühinemislepingust oleme üldjuhul kinni pidanud; kui on tehtud väikeseid muudatusi, on seda tehtud ühiselt. Vaidlusi pole olnud. Kuna mina olen väiksemast poolest, tunnetan küll seda, et meist ei ole üldse üle sõidetud, mis on alati väiksema hirm. Pigem on osavallakogus tehtud otsuseid austatud ka volikogu kui terviku poolt. Negatiivne on võib-olla see, et võim on liiga tihti sel perioodil vahetunud, aga see pole olnud seotud ühinemisega.

Villand: Kohila vallast läks haldusreform mööda, sellega seotud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi loetleda ei saa, aga Kohilas on olnud muid õnnestumisi – Aespa-Vilivere ÜVK taristu ehitamine, Aespa lasteaia ehitamise alustamine, algklasside maja ehitus ja ka mõned sotsiaaltoetused, nt kolme ja enama lapsega peredele lasteaiakoha soodustuse rakendamine.

Jõessar: Ega olegi midagi väga palju ette heita. Vigala mehed on selgroo tugeva hoidnud ja oma õiguste eest seisnud. Seega pole volikogu tasandil keegi tahtnud neilt kärpida ka neid kokkuleppeid, mis tehtud said. Vald on väga palju investeeringuid teinud, uusi hooneid ehitanud. Nüüd tuleb need hooned ja rajatised tööle panna, et need rahva huve ka täidaks. Suuremad probleemid maarahval on, kuidas valla teed paremasse seisu saaks. Öeldakse, et sellega tegeletakse hirmsasti, aga tulemusi näha pole.

Mutli: Meie stardipositsioon oli natuke teistest erinev, sest meil oli kolm valda, kes ühinesid vabatahtlikult, ja üks, kes liideti juurde. Mul on hea meel, kui Margus täna ütleb, et neli aastat on asi normaalselt läinud ja paremuse poole. Mina arvan ka, et see liitumisprotsess on olnud pigem positiivne. See, mis meid ees ootab, ongi kooskasvamise või kokkukasvamise periood. Ühinemisleping on läbi. Kuidas piirkonnad arenevad, sõltub järgmisest volikogust.

Need ressursid, mis on nelja valla ühinemisel tekkinud, paistavad eriti hästi välja Juuru vallas, kohe-kohe ka Kaiu vallas. Võib-olla Raikküla on nendest natuke tahapoole jäänud, aga küllap järjekord ka sinna jõuab. Minu meelest on hästi, et vallavalitsuse meeskond töötab. Ma ei julge küll öelda, et seal oleks mingit liiva mehhanismis.

Karu: Mul on omavalitsuses tegutsemise tausta juba piisavalt kaua ja ligi 30 aasta jooksul ma ei mäleta niisugust aega, kus Märjamaal oleks võimu pärast nii palju madistatud kui viimane neli aastat. Kõige selle hea kõrval, mis lõpuks on ära tehtud, ütleksin ikkagi, et kui oleksime suutnud stabiilsemalt oma asju ajada, oleks saanud ka rohkem ja võib-olla paremini ära teha, kui nüüd on välja tulnud. Aga nendest asjadest tuleb õppida. Võimuvahetus ei ole ainult vallavanema või koalitsiooni vahetumine volikogus. Märjamaa näitel oli see selline aeg, kus ka tublid ametnikud läksid ja see annab vallavalitsuse töös üsna palju tunda.

Valinu: Kehtna ja Järvakandi liitumisega on olnud tõuse ja mõõnasid. Ühinemislepingut ja sellest kinnipidamist on volikogus päris palju lahatud. Kui rääkida nendest asjadest, mis on ära tehtud, siis kindlasti Järvakandi kool, mis sai uuenduse, Kehtna lasteaed. Suuremad asulad said tublisti tähelepanu, aga kurb on see, et ääremaad – Lelle, Eidapere – on pärast haldusreformi kohati jäänud tähelepanuta. Kogukonnad peavad rohkem enda eest võitlema. Kehtna näitel võib seda küll julgesti öelda.

Selge on see, et päris mitmed asjad suunati Järvakandist Kehtnasse ja see on tekitanud Järvakandi inimestes ka pahameelt. Praegu oleme paberi peal kokku liidetud, nüüd tuleks hakata sisuliselt rohkem koostööd looma.

Anto: Järvakandile oli Kehtna vallaga ühinemine valus teema. Minu ja enamiku Järvakandi inimeste nägemus oli ikkagi Raplaga ühineda. Muidugi oli kõige loogilisem saada Kehtna vallaks, sest asusime Kehtna rõngas, aga enamik rahvast seda ei toetanud ja küsitluse põhjal ei olnud ka Kehtna rahvas sellega päri. Neli aastat on olnud tohutu ühinemislepingu kaitsmine-lõhkumine. Huvitav on see, et lõhkujad olid inimesed, kes selle lepingu ise kokku panid. See jättis imeliku mulje. Ma olen nõus ainult sellega, et valla aadress muudeti ära. Miks see üldse nii tehti, et vallamaja jäi Kehtnasse ja aadressiks jäi Järvakandi?

Aga riburadapidi hakkas tulema muid muudatusi, millest ei saanud aru, milleks. Meie vana vallamaja pandi müüki, raamatukogud liideti, kommunaal võeti n-ö ära. Ja see lõhkumine algas üsna pärast valimisi, ega rahuaega väga ei ole olnud kuni sinnamaani, kui kaotati ära kaks valimisringkonda. Nüüd läheme valimistele ühe valimisringkonnaga.
Aga ei ole halba ilma heata, sest kool sai remonditud, saime Järvakanti silla, meil on bussijaam korda tehtud ja turvakaamerad välja pandud. Tasapisi on ikkagi arenetud. Ja muidugi läks suur hulk ühinemisraha meil ju võlgade katteks.

Jõudsime tänasesse päeva. Valisime mõned teemad, millega omavalitsused kokku puutuvad ja mis tundusid meile kõige olulisemad. Esiplaanil on rohepööre. Kuidas valimisliidud suhtuvad rohepöördesse, milliseid võimalusi nad näevad oma tegevuses ja kui palju see kajastub teie programmides?

Kõik vestlusringis osalejad kinnitasid, et nende programmis ei ole rohepöördele tähelepanu pööratud.

Jaanson: Me vaatame positiivselt selle peale, et meie hooned oleksid ökonoomsed ja tänapäevased. Täna teame, et fossiilsete kütuste vähenemine tõstab elektri tarbimist ja elektrihind tõuseb, mitte ei lange. Kahtlemata peame vähem reostama, saastama. See on kindlasti positiivne, aga meie programm seda ei kajasta. Kindlasti kajastab see aga vallajuhtimist. Kuigi Alar ütles, et siin liiva vahel pole, on minu jaoks siin väga palju liiva vahel. Erinevad valdkonnad arenevad ikka ebaühtlaselt, meie juhtimisstruktuur ei ole praegu selline, nagu meie seda näeme.

Välis: Oleme oma programmis eraldi välja toonud jäätmeosa, sest olemasolev jäätmejaam ei kata meie vajadusi. Meil ei ole seal piisavalt ruumi, et võtta vastu kõiki jäätmeid. Tahame rajada Orgitale uue jäätmejaama, kus laheneks ka haljastus-, puidu- ja ehitusjäätmete osa, et neid tulevikus kohapeal vastu võtta.

See on tõsine väljakutse, sest rahandusministeeriumi hallatud minuomavalitsus.ee radaris on jäätmemajandus hinnatud Märjamaa vallas ühega (maksimum on üheksa).

Villand: Euroopa Liidu meeletult ambitsioonikas kliimapoliitika paneb paratamatult omavalitsustele järjest suuremad nõuded, kuidas oma keskkonda arendada ja ajaga kaasas käia. Kohila valla kinnitatud arengukavas on sees Aespa jäätmejaam. Aespa elanikkond on nelja aasta seisuga kasvanud rohkem kui 30%. Kohila vallas tervikuna umbes 7%.
Üks pool on kindlasti jäätmete sorteerimine, teine on võimalustest teavitamine. Noored teavad ja sorteerivad juba täna väga suures ulatuses. Vanemad inimesed, kes ei loe veebilehte, vene keelt kõnelev inimene Aespas… Meil on 50 m kaugusel pakendikonteinerid, kahjuks minu naaber põletab siiani regulaarselt oma plastijäätmeid.

Jõessar: Loodame, et elektriautosid tuleb rohkem, ja kindlasti on üks mõttevälgatus elektrilaadimisvõimekuse arendamine. Ka meil on hinge peal uus jäätmejaam, kus oleks loogilisem ja mõnusam prügi ära anda. Kui me ei võta mingeid prügiliike tasuta vastu, siis inimene viib lihtsalt metsa alla. Järjepidevalt tuleb teha kevadisi prügiringe külades ja ohtlike jäätmete kogumisringe. Meie mõte on võimalikult palju kokku korjata ja see rahahulk ei ole valla mastaabis nii suur, mida loodushoiule kulutada.

Mutli: See on tulevikuteema, mida nähtavasti planeeringuprotsessides tuleb kõige rohkem kajastada. Kui me räägime rohepöördest, siis kas see on probleem või võimalus? Vähem saastamist on OK, see on rohepöörde eesmärk. Aga elektri hinnatõusu hüsteeriast ma aru ei saa. Elektrihind on nähtavasti siiamaani liiga odav olnud, kui me alles nüüd hakkame tulesid kustutama. Ma mäletan probleemi, kui Euroopa Liidus kaotati ära hõõglambid. Need võtsid samamoodi palju elektrit. Oleks täna hõõglambid lubatud, nähtavasti oleks probleem veel suurem. Tegelikult on see võimalus vähem elektrit raisata.
Võin öelda, et näiteks rapsi kokkuostuhind oli talvel 380 eurot, täna on 590 eurot, nii et rapsi kokkuostuhind on ka kõvasti tõusnud. Ostke rapsiõli kähku poest ära, äkki läheb kallimaks ja tuleb probleem!

Anto: Selle teemaga ei ole me tegelenud võib-olla ka sellepärast, et ehitame järjest tehaseid. Aasta lõpus valmib Järvakandis uus klaasvahtkillustiku tehas. Kentsakas on rääkida rohepöördest, kui korstnad tossavad. Järvakandi on oma kolme tehasega maakonnas esirinnas. Üks suur tehas kohe tee ääres tekitab parasjagu keskkonnasaastet.
Aga meil on hästi toimiv jäätmejaam, mis ehitati 2008 KIK-i poolt. Võtame vastu kõikvõimalikku prügi, mööblit, autorehve. Alev on meil ilus puhas, on papikonteinerid, klaasi on võimalik ära anda. Vallast on kuulda, et tuleb ka riietekonteiner.

Valinu: Neli aastat tagasi olid jäätmekonteinerid alevikes väga üle kuhjatud, hunnikud seal kõrval – toodi kõike. Nüüd on konteinereid juurde soetatud, olemas on ka Kehtna jäätmejaam. Praegu ei ole põletavamaid probleeme kui ehk pilgeni täis konteinerid bussijaamades, mis on tõesti puhtalt keskkonnateema ja kohati ka vallavalitsuse töötaja taga.

Kuidas suhtute valitsuse ettepanekusse, et KOV-id toetaksid neid, kes elektrihinnatõusuga on hätta jäänud?

Villand: See on väga tore, kui riik leiab, et kohaliku omavalitsuse võimekus on piiramatu. Loomulikult ei oleks ühelgi KOV-il midagi selle vastu, et oma hättasattunud kodanikku toetada, aga riigilt peaks kindlasti tulema lisarahastus, mille arvelt seda teha.

Mutli: Neid inimesi, kes langevad alla toimetulekutoetuse piiri, KOV toetab. Kui selle põhjustajaks saab olema elektri hinnatõus, siis eks iga vald peab oma sandid toitma. Me võime valitsuse poole näppu viibutada, aga lõppkokkuvõttes me neid inimesi hätta jätta ei saa. Küsimus tekib siis, kui on näha elektri laristamine, meeletu elektriga kütmine. Kas siis peab just toimetulekupiiriga toetama või tuleb sinna investeerida, et saada see kodu mõistlikult korda.

Karu: Kui elektrihinna kompenseerimisest rääkida, siis jah, tõsi, ka tänane korraldus näeb ette, et toimetulekuraskustega inimestele kompenseeritakse eluasemekulud. Aga kui peaks kõigile midagi maksma, siis sellesse suhtun natuke skeptiliselt. Inimesed ei pea alati kulutama ja raiskama, vaid suhtuma kogu oma tegevusse säästlikult ja keskkonda hoidvalt.

Sport vs kultuur. Rahandusministeeriumi portaalist minuomavalitsus selgus, et sport on maakonna kõigis omavalitsustes päris heal tasemel. Samas on kultuur hinnatud Kohilas ja Kehtnas kahega, Märjamaal kolmega ja Raplas on pisut parem – 4. Meie tagasihoidlikud arvutused näitavad, et spordivaldkonnas on viimastel aastatel terves maakonnas tehtud väga palju investeeringuid, ainuüksi discgolfi rajad – neid on maakonnas 12 – on saanud suuri summasid. Aga selle kõrval on kultuuriobjektid jäänud tagaplaanile.

Jaanson: Minu jaoks on sport ka kultuuri osa. Kui inimesed on terved, käivad regulaarselt treeningutel, neil on võimalus kaasaegne keskkond ära kasutada, siis see ongi valikute küsimus, kas ma käin kontserdil või trennis. Ma ei tea, kust see statistika võetud on. Näiteks Rapla vallas tervikuna ei saa kultuuri harrastada võib-olla kaks viimast aastat. Kultuur on Juurus väga kõrgel tasemel, väga häid üritusi tehakse Kaius, isegi Vahastus, Raikkülas. Kõik toimib. Ma ei tea, kuidas sa kultuuri statistiliselt mõõdad, aga vaadates neid inimesi, kes meil kultuuri keskuses ja piirkondades veavad, siis on meil väga hästi. Aga piirkondades on see väga inimestes kinni.

Mis sporti puutub, on meil Raplas kaks kõrgel tasemel treenerit, kes ütlevad, et neil pole täna treeningkohti Raplas. Sadolin on hõivatud korvpalliga, nad võtavad kõik paremad ajad ära. Harrastajatele treeningsaale Raplas ei ole. Sellega peab tegelema.

Välis: Kui vaatame tänast hetke, siis tundub, et sport on saanud väga palju raha. Mõni aasta tagasi olid spordirajatised tunduvalt rohkem räämas kui kultuuriasutused. Rahvamajad ja raamatukogud on suhteliselt heas seisukorras, suured renoveerimised on varem tehtud. Nüüd jõudis järg spordirajatisteni. Märjamaad vaadates on spordihoone ja ujula ja kohe tahame staadionit hakata tegema. See on lihtsalt see nurk, kus mingil hetkel mingi asi toimib.

Tavalisi tegevuskulusid vaadates ma ei usu, et sport ületab kultuuri rahastamist. Sport tunneb, et kultuur saab kõik ja nemad on alarahastatud. See on tegelikult üks valdkond ja mõlemad on võrdselt vajalikud.

Jaanson: Ka meie jaoks on väga suur prioriteet saada Rapla staadion korda lähema paari aasta jooksul. Üksikaladel ei ole täna võimalik üldse sporti teha.

Villand: Ma ei vastandaks sporti ja kultuuri, sport on samuti kultuuri osa, rahvatervis jne. Ma ise olen kultuuriinimene, olen olnud isegi kolme orkestri dirigent. Minu jaoks on oluline, et Kohilas on viimased kaks aastat tegutsenud Kohila puhkpilliorkester. Me kindlasti toetame seda algatust edasi. Kaks suurt asja, mis võiks ja peaks Kohilas olema, on ujula ja tänapäevane kultuurikeskus, vabaajakeskus. Täna on probleem ka lõpuaktustega, sest meil pole saale, kuhu piisavalt inimesi mahutada.

Kultuuriürituste mitmekesistamiseks on keskset kultuuriasutust vaja. Et me pole seda kahekümne aasta jooksul suutnud teha, on kahetsusväärne.

Jõessar: Taristu on spordi ja kultuuri poolelt olemas. Täna peaks rohkem panema rõhku sisulisele tegevusele. Kaks viimast aastat on jätnud sellise jälje, et hooned on, aga tegevust on olnud väga vähe. Võib-olla oleme mugavaks läinud ja ei tahagi väga palju. Rohkem üritusi tuleks teha eakamatele inimestele, et neil oleks tegevust. Noored saavad igale poole sõita kultuuri nautima ja sporti tegema.

Hingelt spordimehena ütlen, et investeeringute kohapealt on sport ja kultuur võrdsed. Täna ei oska öelda, kui palju uus spordihoone valla eelarvest tegevuskulu võtab, aga kindlasti pumpab kultuur selle tänase seisuga üle. Vallas on erisusi ka. Loodna valla piirkonnas pole ühtegi ametlikku rahvamaja ega kultuuritöötajat palgal. Töö on kohalikul initsiatiivil koostöös Märjamaa rahvamajaga. Oleme edukalt sellise kultuuritegemisega hakkama saanud ja kõik altpoolt tulnud soovid on ellu viidud.

Mutli: Et kultuuri ja sporti vastandada… Kui võtame investeeringuobjektid, siis kino ja kogu see kompleks sai valmis, Tammemäe lauluväljak sai valmis. Piirkondade kultuurimajad ja raamatukogud on renoveeritud. Spordi osas on suurem asi jalgpalli kunstmuruväljak, nüüd tuleb sinna peale pneumohall. Nüüd on Kesklinna kooli staadioni projekt tulemas-olemas. Kui nii võtta, siis investeeringuid on läinud isegi kultuuri rohkem, aga millest ei saa mööda, on Rapla korvpallimeeskond. Meil on oma au ja uhkus ka, mis samuti on toetust saanud.

Ma ei tea ühtegi discgolfi väljakut, mille vald oleks teinud. See on vist eraalgatuslik.

Kui palju Rapla vald on aidanud hoida Raikküla kultuurikeskust? See on praegu erakätes.

Mutli: Vald toetab, aga summasid ma ei tea, korralduslikku poolt ka mitte. Pikas perspektiivis ei ole see loomulik, et üks põllumajandusettevõte peab üleval piirkonna kultuurikeskust ja ostab sinna klaveri. Tõnu Rahula ees müts maha, ta on seda teinud. Seal on olnud ikkagi ka vastuolud vallaga ja Rahula on öelnud, et ta teeb siis ise, aga eks ta vaikselt liigub omavalitsuse halduse alla tagasi. See on loogiline, aga kui kiiresti, seda ma öelda ei oska.

Karu: Eesti keeles on üks kena sõna, mida väga palju ei kasutata, see on kehakultuur. Selles ongi sport ja kultuur niivõrd ühte pandud, et neid vastandada eriti ei saa. Vähemalt mina ei oskaks. Jah, Märjamaa puhul oli juba juttu meie rahvamajadest ja spordihoonetest. Nende ülalpidamiskulu on märkimisväärne, mis kajastub valla eelarves. Kultuurivaldkonna kulutused on meil väga suured, aga tuleb arvestada, et suure osa nõuab kinnisvara. Paratamatult see pandeemiaolukord üldist tegevust ikkagi mõjutab ja me ei saa praeguses olukorras inimestele ette heita, miks nad ei tee ühte või teist või miks on passiivsed.

Mida meie oleme oma valimisliidus välja toonud, on väikeste kohtade sporditaristu. On ju vanast ajast põhikoolide juures mingid staadionid olnud, mis ei ole normaalmõõtmetes, aga nende spordiplatside korrashoid ja hooldamine on tänuväärne tegevus, et noori välitegevustele innustada ja välja tuua.

Valinu: Kui rääkida kultuurist, siis on hästi Kaereperes, Järvakandis, Lelles ja Kehtnas. Aga kui mõtleme ümberkaudsetele väiksematele kantidele, siis on praegu tehtud sellised valikud, et näiteks Eidaperes oli fantastiline kultuurimaja juhataja, kes läks pensionile ja sinna uut inimest asemele ei võetud. Imeline kultuurimaja jäi lihtsalt hallata Järvakandile ja kohalikud sellega rahul ei ole. Ma ei tea, miks sellised valikud tehti. Hetkel on kogukond nõus kõike ise tegema, MTÜ korras üritusi toimetama, aga ressurss tuleb ju kust? Ingliste kultuurimaja kuulub Valtu seltsimaja alla ja nendega on natuke läinud nigelasti. Kogukond ise toimetab ja organiseerib, samas on sõltuvuses sellest, kes asub kaugemal. See ei ole väga hea ja mõistlik, meie valimisliit seisab selle eest, et kui räägime kaugematest kantidest, kus on olemas hooned, seal peaksid olemas olema ka need inimesed või vähemalt annaksime võimaluse otsida inimesi.

Mis puutub sporti ja discgolfi, siis meil on Kehtna vallas väga tore eestvedaja Artur Ojasalu, ise discgolfi inimene, ja selles mõttes on valla poolt toetatud radade rajamist. Ingliste rada on kogukondlikul eestvedamisel tehtud. See on nüüdisaegne ja väga hea spordivariant, mida harrastavad noored. Tulebki leida neid elemente, mis noortele ka huvi pakuvad. Kui räägime alevikest, kus staadion on olemas, siis tean, et tegelikult ka Järvakandi vajaks tähelepanu. Staadionid on seotud kooliga, nad peavad olema korras, piisavalt hooldatud.

Anto: Võin öelda, et Järvakandi kultuurimajja pole ammu enam asja olnud, sest pole üritusi. Suur maja seisab tühjana. Kuidas meelitada sinna noort, õpetada noori sinna käima? Praegu ongi see discgolf, loobitakse ketast, aga tuleks mõelda, kuidas saaks hakata noori kultuurselt harima, et majal oleks mõtet. Tean, et juhataja on otsinud erinevaid ringijuhte. Noored naised käiksid hea meelega seal, teeksid trenne, aga oleme ääremaa, kuhu keegi väga ei kipu tulema.

Kohaliku omaalgatuse programmi hindajana näen, et ka Kehtna vallast tuleb projekte. Inimesed panustavad ise, et oma kogukonda hoida ja huvitavaid asju teha. Samas oli eelmisel aastal ühes KOP-is neli discgolfi projekti, mis said ka rahastatud. Tõesti, neid tuleb nagu seeni pärast vihma, aga see on tore, kui noored tegutsevad.

Järvakandi on tõesti mures staadioni pärast. Ammu tahame saada kasvõi jooksurada, praegu meie 100 õpilast jooksevad mööda kruusateed kehalise tunni ajal. Jalgpallis on väga tublid poisid, aga treeningud läksid kahjuks Järvakandist ära, sest meie jalgpalliplatsi nimetati karjamaaks, kus ei olnud võimalik jalgpalli mängida.

Villand: Kohila vallas on tõeline pärl ka, paberivabriku vanad hooned. Kindlasti seisame selle eest, et need hooned ellu äratada. Seal võiks üks väga äge kultuurikatel kunagi olla.

Võtame lõpetuseks kokku kaks teemat ehk lasteaiast vanadekodusse.

Anto: Eks haridus – lasteaed ja kool – on kogukonna süda. Teeme kõik selle nimel, et need jääksid püsima. Meie murekoht on Eidapere õpilaskodu, mis suleti. Seetõttu on ka laste arv koolis vähenenud. Tahame selle uuesti käsile võtta ja toimetada, et õpilaskodu uuesti avada. Suureks probleemiks on Järvakandi lasteaed. See on 1970. aastatest ja vajaks kapitaalremonti. Meie eelarvestrateegias on see märgitud 2023. Kui riigilt peaks varem raha laekuma, saaks seda ettepoole tuua.
Me oleme väga mures Kalbu ja Eidapere hooldekodu pärast. Me andsime need rendile Balti Sotsiaalteenustele. Kahjuks on nad omadega jänni jäänud. Nad on kaks korda tõstnud kohamaksu, mille tulemusena kliendid on ära öelnud. Neil on toad tühjad. Selles nukras rahalises olukorras tuleb ilmselgelt hakata otsima lahendusi.

Valinu: Kui räägime uue volikogu kõige suuremast lahendamist vajavast küsimusest, siis see on Eidapere kool. Alushariduse inimesena ütlen kohe, et Kehtna valla lasteaedadega võib üldiselt rahul olla. Kehtna lasteaed sai väljastpoolt renoveeritud, edaspidi tulevad sisetööd. Tõesti, Järvakandi lasteaed vajaks kindlasti ressurssi uuendusteks, aga siinjuures on olulised inimesed. Kui räägime, et lasteaiaõpetajate palgad on sõltuvuses kooliõpetajate palkadest, liiguvad koos, siis jätame alati tagaplaanile õpetajateabid. Meie valimisliidu nimel võin öelda, et õpetajaabid, kes sõltuvad KOV-i eelarvest, peavad olema nelja aasta prioriteet. Nende palgad on kahjuks väikesed.

Kehtna valla hooldekodud on meie murekoht. Eks näis, mis neist edasi saab. Niipalju sotsiaalvaldkond üksikuid abivajajaid aitab, kui neist on märku antud. Selles osas on meie sotsosakond väga hooliv ja toetav.

Karu: Kui vaadata valimisprogramme, on noorte ja laste teema üks kesksemaid. Eriti kahaneva rahvastikuga omavalitsuste puhul, mida enamik Eesti KOV-e ikkagi on. Meie valimisliit ei ole erand. Kui vaadata möödunud valimisperioodi, on peaaegu igal aastal mingi lasteaiaremont käimas. Sel aastal sai Märjamaa alevi lasteaed remonditud. Ma tean, et Varbola ja Kasti-Orgita ootavad remonti. Lasteaednike töötasu nõuab pidevalt tähelepanu ja teine asi – spetsialistid, logopeedid jt. Neist paraku on puudus. Märjamaa valla peale on üsna palju väikseid lasteaedu ja probleem on selles, et täiskoormust ühes lasteaias korralikule spetsialistile võimaldada ei saa, v.a üks-kaks suuremat. Optimaalsete lahenduste leidmisega peame töötama.

Sotsiaalvaldkonnaga ei ole Märjamaal just halvasti, nagu ka hinnetest välja paistis. Kuna sotsiaalosakonnas on pikka aega olnud stabiilne juhtimine, on üht-teist ära tehtud ja saavutatud. Kui edasi minna, siis Märjamaal on puudu päevakeskus erivajadustega või tuge vajavatele inimestele. Sellest on ka riigis üldisemalt räägitud, et oma lähedaste hooldamine on üks keskseid küsimusi, millele peame tähelepanu pöörama. Inimesed, kes oma omakseid hooldavad, ei vääri seda, et peavad olema nagu nende vangid. Ma tean üsna hästi, mida see tähendab.

Mutli: Üks hästi oluline asi, mis sai nelja viimase aastaga tehtud, on haridusvaldkonna arengukava. Täna ei pea õnneks ühegi kooli puhul rääkima kriitilisest punktist. Pigem on see, et statistika näitab rahvastiku vähenemist, aga lasteaiakohti on ikka puudu. Lasteaiad on täis, suuremad lasteaiad on ka remonditud ja üks rühm on plaanis Raplas juurde teha. Kasutame samuti maksimaalsel võimalusel eralastehoide. See on ka täiesti teadlik, natuke nagu eraettevõtluse arendamine.
Sotsiaalvaldkonna märksõna on hooldekeskus. See on kaks valimisperioodi teemaks olnud ja varemgi. Ise olen sellega kaks aastat kokku puutunud, enam-vähem sellest ajast, kui sotsiaalkomisjoni esimeheks sain. Tänaseks on lahendatud maaküsimused ja volikogus kontseptsioon heaks kiidetud. Heameelega oleks näinud, et kontsessioonihange oleks välja läinud, kuid tundub, et haiglaga on veel vaja läbirääkimisi pidada. Hooldekeskuse suurim probleem on lähtekoha muutus. Kui kümme aastat tagasi olid hooldekeskused puhtalt omavalitsuse ettevõtmised, tegelikult ei pakkunud erahooldekeskuse teenust mitte keegi, siis tänaseks on just eraettevõtluse osa läinud väga suureks. Siit küsimus, kas vald peab olema suure hooldekeskuse omanik, mis ei paku teenust ainult valla vajadustest lähtuvalt, vaid pakub teenust ka turule, või saab need kohad sisse osta.

Kalbu ja Eidaperega on vahe sees, need on seal väikesed, võib-olla 30 kohta, nad ei majanda ennast ära. Meil on valla tasandil räägitud ikkagi suurest, ütleme 100-kohalisest hooldekeskusest, mis ongi projekteeritud ja planeeritud selliselt, et ta peab ennast ise ära majandama. Miks on meie jaoks oluline kontsessioon välja kuulutada? Et saada vastus, kas eraettevõtlusel on selleks üldse huvi. Me täna tegelikult ei tea. Või on see nii kallis, et me ei saa seda siia lubada. Meie jaoks tähendab see vastus kogu sotsiaalvaldkonna strateegia paikapanemist.

Jõessar: Meie valimisliidu kõige suurem prioriteet on säilitada kodulähedased koolid, et väike põnn saaks võimalikult ligidal oma alusklassid ära käia ja siis suurde maailma minna. Kui mõnes väikses koolis on probleemid või tagasilöögid, et lapsevanemad ei taha lapsi sinna panna, siis tahaks usalduse taastada, et lapsed käiksid ikkagi kodulähedases koolis. Selleks on vaja teha kõik, et seal oleks asjalik personal ja vajalikud õpetajad. Aastaid on räägitud, et teatud õpetajaid pole võimalik saada selle raha eest, mis riigi poolt on ette nähtud. Siis peaks kindlasti vallaeelarvest leidma lisavahendeid juurde.
Tähtis asi on ka koolitransport. Pindalalt oleme väga laiali, peame oma lapsi kooli sõidutama ja koolitransport peab olema kõigile kättesaadav ja lähtuma lapse huvidest. Lasteaedade ja koolide palgataset tahame pisut võrdsustada, et ka lasteaiatöötajad saaksid väärilist tasu. Kui sealt tulevad tublid lapsed kooli, on õpetajatel kergem.

Sotsiaalhoolekandega peaks meil hästi olema. Vigalas on hooldekodu ja Märjamaal teine hooldusasutus ja mõlemad tegutsevad. Vähemalt Märjamaa ei ole raha juurde küsinud. Meie kohad on täidetud, aga seal ei ole 100% oma rahvas, on ka võõrast rahvast. Ümbruses on teenuse pakkujaid päris palju. Ma ei näe selles valdkonnas probleeme. Meie suund on, et eakad saaksid võimalikult kaua oma kodus hakkama.

Villand: Väga suur mure on alushariduses sellega, et volikogu ei suuda koolieelse lasteasutuse seadust täita, st võimaldada igale 5-7-aastasele lapsele lasteaiakoht. Aespa lasteaia ehitamine on küll leevenduseks, aga kui vaadata laste pealekasvu prognoosi, ei suuda ka Aespa lasteaed tänases mahus tagada seda, et vald täidaks seadust. Kui kolisime Kohila valda, pakuti ühele lapsele lasteaiakohta, teise puhul vastati, et lasteaiakohta ei saa. Kaebuse peale tuli järgmine seisukoht, milles öeldi, et vallas on väga raske majanduslik olukord, mille tõttu lasteaiakohta tekitada võimalik ei ole. Selleks tuli minna kohtusse, et saada kohtulik suunis kompromisslahendi sõlmimiseks.

See on iseenesest väga tore näide, kuidas poliitikat saab muuta ilma ise aktiivselt poliitikas olemata. Tuleb lihtsalt kohtusse minna! 31. augustil võeti Kohila valla volikogus vastu kaks määrust: lapsehoiutoetuse maksmise kord ja koolieelse lasteasutuse teenuse kulude hüvitamise kord. Vald on pannud maksimumid paika, et ei tuleks järgmist kohtuasja.
Olemasolevate lasteaedadega on Kohila vallas hästi. Näiteks Sipsiku lasteaed on kogu Eestis tunnustatud, seal käivad teised lasteaiajuhid eeskuju võtmas, kuidas ühte lasteaeda väga hästi ülal pidada. Samamoodi Männi, Sutlema ja Prillimäe lasteaed. Kuidas tulevikus lasteaiakohti juurde teha… Ega mujal olda targemad. Maardu linn ehitas Muugale suure surve peale lasteaia. Ei läinud kaua aega mööda, pool aastat või aasta, kui kõrvale ehitatakse täpselt sama suur, sest inimesed hakkasid ennast tagasi Maardu linna elanikuks kirjutama, et saada lasteaiakohta. Aespaga on täpselt sama küsimus. Täna anname tohutus koguses maksuraha ära naaberomavalitsustele.

See on suur teema: selleks, et saada kodanikku, on vaja teenust pakkuda. Selleks, et teenust pakkuda, on vaja raha. Täna on suur probleem selles, et raha ei ole, sest oleks rohkem kodanikke vaja. Valla arengukavas on sees võimalusel Sutlema ja Prillimäe juurde kohti juurde ehitada. Mina pooldan ajutise lahendusena ka erinevaid mooduleid. Kokkuvõttes, meil on vaja uusi lasteaiakohti, Aespa lasteaed peab tulema suurem. Järgmine samm on Aespasse kooli ehituse planeerimine. Riiklike haridussuuniste trend on selline, et kus lapsi on, tuleb tagada kodulähedane haridus. 100 last 6-kl koolis on OK, alla selle on küsitav. Aespas on 7-13-aastaseid lapsi 156-180.

Mis puudutab eakaid, siis on see filosoofiline küsimus. Kas me toetame eakat nii palju, kui seadusest tuleneb ja sedagi läbi häda, või prioritiseerime. Meie jaoks on eakas vallakodanik oluline. Seisame selle eest, et saaks loodud eakate volikogu, kuhu tuleks kvaliteetne sisend just eakatelt. Kindlasti seisame koduhoolduse taseme hoidmise ja tõstmise eest. Samamoodi päevakeskuse võimalused, kus on kohandatud eluruumidega variandid, lisaks erinevad vaba aja tegevused. Täna on mingil määral võimalus loodud.

Välis: Meil on ka oluline, et nii alus- kui ka põhiharidus oleks võimalikult kodulähedane. Soovime, et keskuses säiliks gümnaasiumiharidus ja oluliseks peame ka, et meil on riiklik õppeasutus kutseõppeasutuse näol. Meil on seitse lasteaeda üheksas kohas, osadel on kaks maja või on ühendasutus – algkool-lasteaed või põhikool-lasteaed. Investeeringuid on sinna aegade jooksul tehtud ja väiksemates kohtades on vaja edasi teha. Problemaatiline on ebaühtlane jaotus. Suurtes kohtades on kohapuudus, aga väikestes kohtades toimub kahanemine ja kohti nagu oleks, aga inimest teistpidi liikuma ei pane. Kui ta liigub Tallinnasse tööle, siis ta ju ei hakka last Lauknale viima.

Meil on viis üldhariduskooli, muusikakool. Ka seal on õpilaste arv väga erinev. Kui põhikoolis on 17 last, on seda ilmselgelt liiga vähe, aga otseselt õppekohtade sulgemisest juttu pole olnud. Uues volikogus võib see teemana tekkida, aga põhiharidust võib ka erinevate astmete viisi pakkuda.

Mis puudutab eakate hooldust, siis on sotsiaalkeskus, kultuurilise tegevusega on võimalik tegeleda erinevates rahvamajades. Nüüd on hooldekodusid palju tekkinud, mis ei tähenda, et vakantseid kohti oleks palju. Kindlasti on variant teenuseid parandada, nt tugiisikute võrku, mida sotsiaalosakond on meil hästi teinud. Päevakeskus on kindlasti üks variant, kus on tagatud päevane abi.

Villand: Meie jaoks on äärmiselt tähtis gümnaasiumiastme säilimine Kohilas, aga minu jaoks on tähtis, et lapsed saaksid võimalikult hea gümnaasiumihariduse. Kas seda korraldab KOV või riik, minul ei ole vahet. Kui saame KOV-is pakkuda gümnaasiumiastmes riigigümnaasiumiga võrreldavat kvaliteetset haridust, oleks väga tore. Kahjuks tänaseid gümnaasiumi õpitulemusi vaadates – ma räägin nüüd väga ebapopulaarset juttu – on Kohila teise saja teises pooles. Täna on ta mammutkool ehk torukool, mis hariduslikult on iganenud mõiste. Sealt ei saa laps kaugeltki sellisel tasemel gümnaasiumiharidust nagu riigigümnaasiumist, kus pole klassid, vaid lennud. Kui me KOV-i poolt ei suuda tagada head gümnaasiumiharidust, siis mina olen väga avatud riigigümnaasiumi tekkimisele või diskussiooni algatamisele Kohilas.

Jaanson: Saate Sakuga kokku minna.

Eelmises vestlusringis oli Rene Kokk väga kriitiline hooldekeskuse kontseptsiooni suhtes, sest seal ei olnud päevakeskust.

Jaanson: Meie oleme ka kriitilised. Kontseptsioon on muutunud, sest see läks kontsessiooni ja päevakeskust sinna juurde pookida oli väga raske. Oleme kalkuleerinud, et see päevakeskus peab igal juhul tulema. See on tulevikku vaatav teema mitte ainult eakatele, vaid ka puudega inimestele, ja see peab kindlasti olema omavalitsuse põhine. See on mugavusteenus mingil määral, sellele tuleb peale maksta ja järjepidevalt täiendada. Seal peab olema väga hea kaader. Oleme seda meelt, et päevakeskus tuleb. Ootame ära, mis kontsessioonist saab. Võib juhtuda, et peame hoopis laiendama olemasolevat hooldekodu ja Kuusiku teele mahuks päevakeskus väga hästi ära.

Kui räägime alusharidusest, siis piirkondades ei ole hooned igal pool kõige kaasaegsemad, aga järjekordasid ei ole. Raplas on väga suur probleem lasteaiakohtade puudumisega. Üks rühm tuleb moodullahendusena, aga Rapla vajab täiesti uut moodsat lasteaeda, kus saab pakkuda kõiki lapse arenguks vajalikke teenuseid.

Täna on näha, et kortermaju ehitatakse, aga kortereid müüa ei saa, sest lasteaiakohti ei ole. Raplas oleks pidanud varem ette nägema, et see teema on kriitiline. Me poleks tohtinud vastas olevat kinnistut võileivahinnaga ära müüa. See oli viga müüa 150 000-ga keset Rapla linna ära 3000 m2 krunt koos juba valmis hoonega, mida oleks juba saanud ajutiselt kasutada pisikese parendusega.

Kui me vaatame gümnaasiumiastet, vaatavad noored inimesed pikas perspektiivis võimalust, et oleks koostöövõimalus mõne ülikooliga. Koostööd peaks alustama, et Raplas antav haridus ei lõpeks riigigümnaasiumiga, kust noored sõidavad minema ja on meile kümme aastat või igaveseks kadunud. Ja sinna juurde ka eakate ülikool. Oleme rääkinud oma toetajatega, kes on valmis selle siin käivitama.

Ma arvan, et laias laastus on meil hooldekodudega väga hästi praegu. Rapla hooldekodu on hea, meil on veel Juuru ja Kaiu hooldekodu, mille me niikuinii olenemata kontsessiooni lõpptulemusest jätame enda hallata. Küsimus on, kui pikaks ajaks, see on sotsiaalvaldkonna arengukava küsimus.

Mutli: Minu arusaam on, et KOV-i ülesanne on pakkuda teenust, mida erasektor ei taha või ei saa pakkuda või tal ei ole mõtet seda pakkuda. Ööpäevaringne hooldus teenusena ei ole täna enam turutõrkega. See on täiesti turult ostetav teenus nagu ehitusteenus. Kui me räägime Raplas suurest 100-120 kohaga keskusest ja kui Rapla vald ise, omavahenditega ehitaks koos sinna alla tuleva päevakeskusega, siis see on sisenemine ettevõtlusesse. Minu arust ei pea KOV seda tegema. Teine variant ongi see, et kui ettevõtlusel ei ole huvi Rapla turule sisenenda, jätkame olemasoleva hooldekoduga, mis täna läbib kapitaalse remondi ja kus on ca 50 hooldekodu kohta. Meil on sinna järjekord.

Selle suure hooldekodu mõte on, et Rapla valla inimesed ei pea panema lähedasi Kuusikule ega Iirasse, sest liikumine sinna on problemaatiline. Mastaap, suurus ja kohaefektiivsus on need, mis peaksid erainvestorit meelitama. Meil on siis võimalik osta kohad nende inimeste jaoks, kelle eest Rapla vald peab niikuinii maksma. Lõpetame oma hooldekodu ära ja sealt vabanevad vahendid saame suunata hoopis teistele sotsiaalvaldkonna teenustele. Kaasaarvatud koduhooldus, et inimesed ei peaks tulema hooldekodusse, ja kaasaarvatud päevakeskus.

Ja kas päevakeskus on ruum hooldekodus, kus eakad saavad tegeleda käsitööga või millega iganes, või päevakeskus on teenuste pakett? Selle sees on ka see, et saad tuua eaka üheks päevaks hoiule. See sisaldab ka koduhooldust. Need on asjad, kuhu erasektor ei tule, sest see ei tasu ära. Ja sellesse peaks KOV rohkem panustama.

Allikas: https://sonumid.ee/2021/09/28/selleks-et-elanikke-juurde-saada-tuleb-luua-lasteaiakohti/?zp_reload=d25d2c02-d500-4223-b865-63d2e9474bff

Marika Jahilo, Parem Kohila

1. Mida soovite võimule tulles Kohila vallas kindlasti ära teha?

Alustame kaasamisest – uurisime valla elanike käest, millist muutust nad enim ootavad, millest tunnevad puudust ja mis neile Kohilas rõõmu valmistab.

Küsimustikule vastas üle 200 inimese, mis moodustab 10% möödunud KOV valimistel oma hääle andnuist, seega saame neid tulemusi usaldada.

Andmetest selgub, et vaid veidi rohkem kui veerand vastanuist leiab, et neil on piisavalt võimalusi kaasa rääkida valla elu korraldamises. See on suur arengukoht, kui pea 75% inimesi leiab, et neid pole piisavalt kaasatud. Sellega tegeleme kõige esimesena. Miks on hea kaasata kõiki inimesi? Sest üksi ei tee midagi ja vabastades peidus oleva ressursi, saame
luua tõelist sünergiat.

Õigemini oleme selle kõigega juba alustanud. Meie valimisliidus on palju uusi, mitmekesise tausta, ettevõtluskogemusega missioonitundelisi inimesi, kes huvitatud vallaelu otsuste juures kaasa rääkima. Näiteks Kohila OTT’i ellukutsuja Kaire Puhkan, kes on käivitanud ja hoidnud neli aastat elujõulisena iga-reedest kodumaiste tootjate turgu. Ja seda ilma mingi kohustuse või sunnita. Aga kui palju eheda toidu kauplemisvõimalusi ja toredat atmosfääri loob see
reedeõhtune aktsioon!

Või meenutame näiteks äsja lõppenud suve – kultuuri suursündmus Rahvusvaheline Keskkonnakunsti Sümpoosion, mida oleme Kohila poolt vedanud Inna Laanmetsaga kaks aastat järjest. Ka siin ei tegutsenud me kahekesi, vaid meiega liitusid veel kümned vabatahtlikud – koristustalgutele, abistati kunstnikke, toodi vanapaberit, toetati igal muul moel. Selle protsessi käigus veendusime, kui oluline on Paberivabrik kui sümbol kohalikele inimestele – need rõõmsad hõiked ja küsimused: “Kas teetegi vabriku korda?, Mis siia tuleb? Jõudu teile!” andsid indu ja kinnitasid, et oleme õigel teel. Sellega jõudsingi teise tähtsa teemani – küsitlusest ilmnes, et kolmandik Kohila elanikest tunneb puudust vaba aja veetmise võimalustest ning veerandi jaoks napib kultuurisündmusi. Renoveerimise ootel Paberivabrik saab seda lünka täitma, muutudes kogukonna loovkeskuseks. Alguse tegime juba sel suvel, kui MTÜ Kohila Paberivabrik ja MTÜ Vabakond koostöös võõrustasid Rahvusvahelise Keraamikasümpoosioni tipptasemel näitust. Sellega said külastajad esmase kogemuse uuel moel ellu ärkavast Kohila alevi signatuurhoonest. Lisaks on Inna Laanmets koos Tuuli Särekannoga käivitanud populaarse Posti tänava Supifestivali – mis ilma meie suure postikate kogukonna kaasamiseta poleks võimalik. Meie liidus on veel palju elujõulisi kogukondlikke tegevusi algatanud inimesi – Alex ja Katrin Kurjama Augusti Rocki ja muusikalide eestvedajatena, Anu Hännikäinen Aespa lasteaia taganttõukajana, Jaanus Ernits volikogu fraktsiooni põhjaliku ja pühendunud juhina, kui mainida vaid mõnda nime.

Kõige tähtsamana tõid valla elanikud küsitluses välja juba eelmistel valimistel meie fookuses olnud – ujula/spaa olemasolu. Üle poole vastanuist pidas just ujula rajamist kõige olulisemaks objektiks. Kuigi valla laenukoormus on maksimumi peal, ei jää me ootama paremaid aegu, vaid otsime ja leiame võimalused projektide, kaasrahastuse, jm toel, et Kohilasse saaks veekeskus. Kui palju väiksemad vallad-linnad, nt Suure-Jaani või Tõrva on sellega toime tulnud, siis saame meie sellega ka hakkama :))

2. Keda näete järgmise Kohila vallavanemana? Olete seda valimisliidus arutanud?

Jah, meil on mitu head vallavanema kandidaati, aga ootame valimistulemused ära ja otsustame siis.

3. Kui aktiivset kampaaniat plaanite enne valimisi teha?

Meie põhirõhk on inimeste tutvustamisel, kasutame selleks sotsiaalmeediat ja kindlasti oleme kohal nii OTT hoovilaatadel reedeti kl 17 Kohilas kui külastame valla erinevaid külasid, et inimestega silmast-silma kõnelda.

Allikas: https://sonumid.ee/2021/09/14/kandidaadid-saavad-sona-mis-plaanidega-valimistele-vastu-minnakse/

Varemetes paberivabriku hoonet ilmestab lõuend, kus poseerivad 40-ne aastase staažiga vabrikutöölised. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Suvi on puhkuste aeg, mil mõnele meeldib paiksena puhata ja teised tahavad seigelda ning avastamisrõõmu tunda. Eesti näib nii väike, et ükskõik mis suunas sõita, on kõik juba tuttav. Saartele minnes läbitakse Läänemaad, Pärnu poole suundudes jäävad teele Paide ja Järvamaa, sõites Setumaale, Tallinna või idanaabrite juurde, ikka juhtub teele põnevaid paiku, kuhu lisaks sisse põigata, et kodumaad avastada. Raplasse naljalt ei satu! Raplasse minek tuleb plaani võtta ja sel kombel teele jäävate kohtadega tutvust teha.

Väljasõit Raplasse võib koguni võõrastavalt kõlada. On’s seal midagi näha või teha ja mis linn see selline üldse on? Veidi järele mõeldes ja internetis sobrades selgub, et Raplast on pärit sellised nimekad inimesed nagu esileedi Helle Meri, estraadidiiva Anne Veski, tegus ja mitmekülgne Katrin Karisma, suur mõtleja Uku Masing ja teatrimees Ants Lauter.

Raplamaa

Rapla maakonna lipul on eritunnusena Raplamaa vapp. FOTO: Riigikantselei

  •  Pindala: 2765 km2 (2017 a)
  •  Elanikke: 33 116 (1. 01. 2021 a)
  •  Rahvastikutihedus: 12 in/km2
  •  Maakonnalinn: Rapla

Allikas: Vikipeedia

Nende teadmiste taustal hakkab Rapla järjest köitvamalt kõlama. Kaardilt teekonna võimalusi uurides jääb silma, et Raplasse ei pea sugugi minema ega sealt naasma sama teed pidi. Palju põnevam on teha väike ring, sõites kohale üht marsruuti mööda – enne Tallinna kõrvale keerata ja Kohilast läbi põigata – ja tagasi põristada hoopis teist teed: Kehra ja Käru kaudu Paidele riivakat tehes kodu poole käänata. Selline suurepärane võimalus ja ring ei tule sugugi röögatu.

See ongi tegelikult Kapa-Kohila!

Nagu plaani sai võetud, kõigepealt sissepõige Kohilasse. Algus pole just meeliülendav ja kunagise paberivabriku asemel on aegamisi lagunevad tööstushooned.

Kuid mahajäetud muljet ei ole. Ühte seina katab meeletult suur lõuend kirjaga KOHILA, mille juures on fotod üleelusuurustest tööhoos inimestest. Midagi siin ikka toimetatakse, kuna ka territoorium on targalt ümbritsetud ja seal patseerib paari boheemlase seltsis asjaliku olekuga naisterahvas. Kunstitudengid tutvusid tulevaseks projektiks oludega ja kohalik naine tutvustas ennast võõrast maakonnast tulnud külastajale: “Mina olen eluaegne Kohila alevi elanik ja vallavolikogu liige Inna Laanmets ning siin elasid-töötasid juba minu vanemad ja vanavanemad.”

Kohilas leidub mitu silda, millest üks oli varustatud õiget aega näitava kellaga. FOTO: Piret Saul-gorodilov

Ta kõneles, et suur lõuend valmis eelmisel aastal. Selleks intervjueeriti kümmet Kohila paberivabriku töötajat, samal ajal pildistas neid Soome tuntud fotograaf Elina Simonen. Õhtul pidi vaatepilt eriti uhke olema, kui lõuend välja valgustatakse.

“Te ikka teate, et olete nüüd Kapa-Kohilas?” küsis naine ootamatult ja jätkas soravalt: “Selles Kapa-Kohilas, millest räägitakse nagu mingist Eestimaa kohast, mis asub justkui mitte kuskil ja kus ei toimu justkui mitte kui midagi.”

Ta selgitas, et kunagi asusid piirkonnas Kapa hobupostijaam ja Kapa kõrts ning mingil ajal oligi koha ametlik nimi Kapa-Kohila, mis on tänaseni rahvasuhu kinni jäänud.

“Tegelikult toimub meil nii vägevaid asju siin,” jätkas Inna Laanmets kirglikult oma kodukohta kaitstes. “Kui internetiotsingusse Kapa-Kohila panna, siis tuleb igasuguseid sündmusi, ainult mitte seda, et meil toimub igal aastal kaks rahvusvahelist sümpoosioni ja rokifestival.”

Kohila mõis tegutseb Vanalinna hariduskolleegiumi koolina. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Keraamikasümpoosion on tänaseks juba peal ja kestab kuni augusti esimese päevani. Edasi saab augustis osaleda rahvusvahelisel keskkonnakunsti sümpoosionil, mille mõte on tööstuspärandile tähelepanu pööramine. Kunstnikud hakkavad Kohilas askeldama päris mitmes kohas ja ühena neist nimetas naine Itaalia kunstnikku, kes hakkab paberiga täitma laguneva vabrikuhoone aknaauke. Selleks toimus Kohilas vanapaberi kogumine ja kokku toodi päris museaalse väärtusega kraami.

Kohaliku volikogu liige loetles lähikonna mõisaid, kus üht-teist toimub, ning see võttis võõrsilt tulijal silme eest kirjuks. Tammiku mõisa tasub sisse põigata, Kohilas asub ka mõis, kus tegutseb mõisakool. Tohisoo mõisas hakkavad samuti kunstnikud tegutsema ja saab vaatamas käia.

“Tulge augusti lõpus meile Kapa festivalile,” hõikas naine hüvastijätuks.

Mõisad ja linnused

Rapla poole sõiduks eeltööd tehes selgus, et piirkond on eriti tihedalt täis tipitud mõisatest. Selle kohta võiks muidugi kosta, et ega neid Lääne-Virumaalgi vähe ole, kuid sakste rajatud mõisatele lisaks on Raplamaal vastu panna linnused, vanade eestlaste varjupaigad.

Rapla suunas sõites leiab Kohila servalt Tohisoo mõisa, kus praegu asub koolituskeskus. Mõisaparki on rajatud rahvusvaheliselt tuntud keraamikaahi ning kogu kompleks on kena ja korrastatud.

Kui õige pisut edasi sõita, jääb tee äärde 1620. aastatel rajatud Lohu rüütlimõis, mis praegu on eravalduses, kuid haruldasi mõisaseintelt leitud tapeete säilitatakse Eesti ajaloomuuseumis.

Vampola kindlusel on ülipikk ajalugu mis ulatub muinas-eesti aegadesse. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Lohu ja Loone linnusest pole just palju järel ning sild, mis ühe juurest teiseni viis, oli paraku katki.

Seda enam tekkis huvi enne põhjalikku Raplaga tutvumist ära käia Varbola maalinnas. Selleks tuli teha küll paras kõrvalepõige Märjamaa suunas, kuid linnusega tutvumine tasus ennast ära.

Varbola oli üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid, mille kohta pärineb esmateade 1212. aastast. Teadaolevalt pole ükski vaenuvägi Varbola linnust kunagi vallutada suutnud, ja isegi aastasadu hiljem tundus see päris usutav. Linnuseõu on ligi 2 hektari suurune ja seda ümbritseb kohati 10 meetri kõrgune vall. Kohapeal oli muistne õhkkond tajutav. Taastatud on väravakäik ja 13 meetri sügavune kaev.

Tohisoo mõis hoovile olid kogunenud lapsed, kel algas laagrisuvi. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Valli nõlvadel kasvas ohtralt metsikut punet, mis on ammu tuntud maitse- ja ravimtaim. Eestlased teavad seda kui vorstirohtu, millega verivorsti on maitsestatud. Tekkis kujutlus, et pune toodi linnusehoovile kasvama juba hallidel aegadel, et piiramise puhuks antiseptilise toimega haavarohi ja peavaluleevendaja käepärast oleks.

Linnuse vallidele oli end kasvama seadnud mitut liiki puud ja tammesid silmitsedes oleks tahtnud rehkendada, mitu tõrupõlve tagasi nende viljadega maiustasid linnusehoovil ruigavad sead.

Muidugi ei pidanud Varbola linnuses ainult oma fantaasiale lootma. Paik oli varustatud viitade ja tahvlitega, mis kõnelesid oma lugu, ja alati saab huvi korral juurde guugeldada. Võluvalt mõjusid puust taiesed, mis linnuses korraldatavate puuskulptuuride festivalide järel muistset paika ehtima olid jäetud.

Rapla võlub oma õdusa ilmega

Enne Rapla külastamist palusin eelinfot linna kohta Jaanika Kollilt, kes ise aastate eest ümberasujana piirkonda tundma õppis.

Ta hurjutas, et kui vähegi võimalik, ei maksaks Rapla kirikust kirjutada, sest kohati tundub, et Rapla reklaamlause võiks olla “Kahe torniga kirik – ja muud polegi?”.

Neist kahest tornist, mille tipud kaugelt enne Raplasse jõudmist paistavad, ei saanud kuidagi mööda vaadata. Kael õieli, hoonet imetledes meenus legend, mille kohaselt üks Vene lendur tornide vahelt läbi lendas, auhinnaks täpsustüki eest kast konjakit.

Kiriku lähedal kulgeb Vigala jõe kallast pidi kaunis promenaad, mida mööda Jaanika Koll kindlasti jalutada soovitas. Jõeäärt kaunistavad hooldatud eraaiad ja üht maja reklaamitakse Raimond Valgre lapsepõlvekoduna. Jalutuskäigu lõpuks oli kere juba päris hele ning aeg oli ennast toitlustusvõimalustega kurssi viia.

Rapla kahe torniga kirik paistab mõne nurga alt lausa kolmetorniline. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Kel einestamisega kiire, sellele soovitas kohalik naine tellida telefoni teel Pizzakioskist Rapla pitsa. Pidi saama tõelise maitseelamuse. Veel pakkus ta välja võimalusi einestada kaldapromenaadil või Vesiroosi kooli saviaukude juures, aga kõige ahvatlevamalt kõlas Hollivuudi kohvik keskväljakul.

Taustainfoks rääkis ta, et Hollivuudi plats on nime saanud Raplas elanud muusiku Toivo Kurmeti järgi, kes ostis ära Rapla kultuurikeskuse pooleli jäänud ehitise. Tal oli suurejooneline plaan teha Raplasse Hollywoodi stiilis filmi- ja multimeediakeskus. Paraku kulges sealt edasi segaste sündmuste jada ning ühel hetkel lasti tohutu hoone koos kõigi unistustega õhku. Aga nimi jäi.

Kohvik asub Rapla keskväljakul, mida võiks mõneti võrrelda Rakvere Keskväljakuga. Jalgrattaga poisi asemel on ajaviidet pakkuvad statsionaarsed kabe- või malelauad ja gondlid, mille kallal lapsed käisid lustimas.

Põnevatele butiikidele lisaks on linnas tõeliselt ahvatlev magusaparadiis. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Hollivuudi kohvikus on seinal Andres Ehini luuletus austusavaldusena linnas elanud ning linnapilti ilmestanud ja vaimsust kujundanud luuletajale. Aastaid ilmus maakonnalehe arvamusküljel kord nädalas Andres Ehini kirjutatud nädala salm ja kord kuus lisalehena neljaküljeline Vaimuvara.

Kohviku menüü oli omapärane ja mitmekülgne. Esmaspäevane külastajate arvukus näitas, et toidukoht on menukas, ning maitseelamus ja soodne hind selgitasid kohe, miks see nii on.

Linnas polnud mahti pikemalt aega veeretada, oli tarvis koduteele asutada ning Raplast välja sõitmiseks sai valitud Kehtna–Türi suund.

Päevast jääb Raplas väheks

Ehkki Jaanika Koll oli mulle Raplamaa külasta­miseks koostanud terve nimekirja paikadest ja huviväärsustest, ei õnnestunud ühe päevaga neist pooltki ära näha. Osalt muidugi selle pärast, et soovitatud sihtkohad jäid pilla-palla mööda maakonda laiali.

Jagan tema soovitusi lehelugejaga, kes ehk võtab vaevaks endale kohapeal ööbimise korraldada ja pisut pikemalt piirkonnaga tutvust teha. Edasi kõik see, mis tegemata jäi, aga mis kuulub soovitussortimenti.

Kui linnast Märjamaa teed välja sõita, jääb paremat kätt Kuusiku lennuväli. Seal käiakse sageli realiseerimas populaarseid kingitusi, milleks on langevarjuhüpped ja paraplaaniga lendamine.

Rapla kesklinnas märkab mitmes kohas võrkpalle haljastusobjektidena. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Lennuvälja kõrval on põllumajandusuuringute keskuse katsepõllud, kus pidavat põnevat vaatamist olema.

Edasi sõites tuleb Koikse, kus kohe maantee ääres on kõrvuti kolm silda – teejuhti teada sellist pilti mujal Eestis ei leia.

Koikses tuleb valida, kas keerata paremale ajaloolise Jalase küla poole, teha väike jalgsimatk ja minna Sõbessoo järve ujuma. Ühtlasi saab näha piirkonna tüüpilist maastikku, kus on paepealne kõrvuti rabaga. Karstiala oma pragudega ja omapärase taimestikuga on põnev.

Koiksest vasakule keerates jõuab Kabala mõisa, mille taga jões saab ujuda või ettetellimisel parvematka teha. Sealt edasi Lipa–Raikküla–Purku suunal sõites on kohad, kust pärit Uku Masing ja Enn Vetemaa. Raikkülas asub Paka mägi, mis on muistne kärajate koht.

Purkust saaks minna klaasipealinna Järvakanti ja klaasimuuseumis on võimalik koguni ise klaasipuhumist proovida. Järvakandist edasi saab hargneda kas Eidapere külje all olevasse Mukri rappa, mis on populaarne pildistamiskoht oma kõrge vaatetorniga ja ujumisvõimalusega, või pöörata läbi Kaisma sõites ära Pärnu– Rakvere maanteele.

Keskväljakul on kohustusliku elemendina purskaev, kus lapsed hullavad. FOTO: Piret Saul-Gorodilov

Raplast Kehtna suunas kulgemisel jääb teele tuntud Kehtna kutsehariduskeskus oma õpperestoraniga Neljapäev. Põhilised teeäärsed vaatamisväärsused on Paluküla Reevimägi ja Hiiemägi, kust läheb edasi matkarada Loosalu järve äärde. Matkarada kahjuks ringiga tagasi ei tule, aga kui on jaksu ja huvi, siis võib jõuda välja hoopis Vana-Kaiusse. Kaiu ja Kuimetsa kant on tuntud eelkõige Kaiu uforabaga.

Kaiust Pirgu ja Kohila poole jäävad Juuru ja Mahtra oma muuseumiga. Veel on seal piirkonnas Järlepa oma mõisa, järve ja rabaga ning rabasaarel Eestis harva esinev pärnik.

“Saan aru, et seda kõike on ühe päeva kohta ülipalju, aga head ööbimiskohta Raplamaal ei teagi,” tunnistas Jaanika Koll, kellel tagatipuks on veel matkagiidi taust. Naine soovitas Viru poolt tulijatel tagasisõidul Järvamaalt mitte lihtsalt läbi uhada, vaid kindlasti külastada Kärus asuvat kärumuuseumi. “Oluline on Raplamaale retke planeerides vaadata, et autoga ümber rabade pääseks. Kunagi olen koostanud ka geo­loogiateemalise rattamatka, mis algas Rapla raudteejaamast,” rääkis Jaanika Koll, kellele sai lubatud, et Raplamaale on nüüd sõrm antud, ja loodetavasti pole ma ainuke läänevirulane, kes selle põneva maa­konna enda jaoks avastanud on.

Allikas: https://virumaateataja.postimees.ee/7295079/raplat-kulastades-saab-teha-vaikese-ringi-kodumaal-uut-avastades